Oluline, kui sa natukenegi autost ja rahast hoolid

Seekord kirjutangi mõnedest sellistest tegevustest, millele tähelepanu pööramine aitab autot kauem ilusana hoida.

Minu enda Volkswagen Touareg ja paarkümmend aastat vana Mersu on fantastilised näited sellest, kuidas mitmed detailid on läinud aja jooksul rikki või koledaks, sest nad on olnud esimesele omanikule ennekõike sõiduriistad, tööautod ja mina sain nad juba kõigi nende pisihädadega.

Selge on see, et kõik need vead on parandatavad, aga kerge arvutus näitab, et praegu peaks kulutama umbes 2000 eurot, et autod justnimelt nende allloetletud hooletuste tõttu tekkinud vigastustest vabastada.

1. Tankimine ja diislikütusega määrdunud käed

Diiselautode omanikud on kindlasti kokku puutunud probleemiga, et pärast tankimist haisevad käed tugevalt kütuse järgi. Seda seepärast, et diiselkütus ei aurustu nii kiiresti kui bensiin ja ta jääb kätele pikaks ajaks.

Diiselkütusel on aga auto salongi nahkdetailidele kohutav ehk lagundav mõju. Seetõttu on just diiselmootoriga sõidukite nahkroolid kehvemas korras – kui pärast tankimist käed puhastamata jätta ja roolima asuda, satub diisel roolinahale ja ajaga söövitab see naha sisse koledad augud.

2. Põlvedega istmetele toetamine lõhub istmesoojenduse

Ilmselt on pea iga autoomanik tegelenud autosse mingite suuremate asjade pakkimisega või upitanud midagi tagaistmelt, toetades ise kogu keha raskuse ühele põlvele esiistmel. Ka autot puhastades tundub tihtipeale mugav olla istmel just põlvili.

Mugav küll, aga kui kogu keharaskus toetub väikese pindalaga alale ja vajub seetõttu istmes sügavale, siis näiteks nahkistmete kate venib selle võrra rohkem. Samuti asuvad istmepadjas enamikel autodel istmesoojenduse elemendid, mida selline põlvedega muljumine kahjustab.

Kui soojenduselement puruneb, siis on istmesoojenduse tagasi tööle saamine kallis lõbu. Sama kehtib ka muude raskete ja väikese toetuspinnaga asjade autoistmetele panemisel.

3. Jalgade lumest puhtaks kloppimine

Väga õige tegu, lund ja soola pole kindlasti autosse vaja. Aga seda tuleb teha õigesti.

Väga lihtne on jalgu lumest puhtaks saada neid vastu ukse lävepakku kopsides. Tegelikkus on aga see, et eriti talvel on seal liiva ja pori, mille pihta jalatsiga löömine kahjustab ja kriibib värvi. Tulemuseks on see, et lävepakud hakkavad roostetama.
Samasse kategooriasse kuulub ka poriste jalgadega uksepiidal seismine, et näiteks antenni enne pesulat katuselt maha võtta. Iga vigastus värvil on potentsiaalne rooste alguskoht.

Mida siis teha? Lihtne, istu istme peale maha, tõsta jalad õhku ja klopsi jalgu üksteise pihta puhtaks.

4. Kasuta õiget kummimatti

See on üsnagi levinud praktika, sh ka automüüjate poolt, et talveks soovitatakse ja pannakse autosse kummist põrandamatid. Jama on selles, et mitte iga kummimatt ei ole hea. Sellest on kasu ainult juhul, kui tal on kõrged servad, mis ei lase veel ja poril maha joosta.

Suur osa tehasest kaasa tulevaid kummimatte on ilma servadeta ja toodavad kasu asemel kahju, sest osa sinna peale kogunevast porist jõuab enne ära aurustumist joosta ka üle mati serva põrandavaiba sisse ning kummimatt hakkab siis hoopis kuivamist takistama. Kui see sodi sinna aastaid jookseb, siis mädandab see auto põhjaplekki ja vaipa.

Kui kõrge servaga kummist kausse saada pole, siis on palju parem kasutada hoopiski tekstiilist matte. Niiskus läheb neist küll läbi, aga suurem pori jääb sisse kinni.

Sellega kaasneb küll selline lisakohustus, et vähemalt kord nädalas tuleks matid autost välja võtta, pesta ja kuivatada. Mina kasutan talvel ainult tekstiilist matte ning kuivatan neid märja ja lumise ilmaga üle päeva.

Isegi kui kasutusel on korralikud servadega kummimatid, siis peaks aegajalt neid autost välja võtma, et nende all olevat põhjavaipa kuivatada.

5. Tuuluta autot, kui vähegi võimalik

Tuuluta autot nii palju kui võimalik. Talvel on see keerulisem, aga suvel käid ikka suvilas, maal või looduses piknikul. Kui ilm on ilus ja koht on turvaline, siis jäta auto aknad või lausa uksed-luugid lahti ning võta porimatid välja.

Ma olen kokku puutunud autodega, mille aknad pannakse kinni ja uksed lukku isegi rahulikus maakodus, kus ise auto lähedal toimetatakse.

Kui autot ei tuuluta ja ei kuivata, siis tekib sinna kopituse lõhn ja halvimal juhul isegi hallitus. Niiskus rikub elektriseadmeid ning soodustab rooste teket. Ühel vanemal autol viiest on porimattide alused niisked ning autos läppunud lõhn.

Talveperioodil olen ikka otsinud korra nädalas või paari nädala tagant mõne garaaži või koha, kus on kuiv ja kus saab auto aknad ööseks lahti jätta.

6. Konditsioneer ja talv

Hoia konditsioneer sees ka talveperioodil. Praegu on päeval temperatuurid veel nii kõrged, et autode konditsioneerid toimivad piisavalt.

Konditsioneer kuivatab õhku ja auto salongi. Meie kliimas võiks see tegelikult sees olla koguaeg, sest selle välja lülitamisest saadav kütusesääst on ülimalt minimaalne ning ega konditsioneeri kasutamine ei tähenda seda, et soojust reguleerida ei saa.

Üks oluline boonus on see, et aknad ei lähe nii lihtsalt uduseks ja salong püsib kuivem. Teine oluline tarkus on see, et kui konditsioneer pikalt ei tööta, siis võivad vanemad süsteemid rikki minna, sest lisaks külmaainele on süsteemis ka õli, mis erinevaid tihendeid elus hoiab.

Talvel, madalate temperatuuridega, konditsioneer reeglina ei toimi, kuid kui ta on sisse lülitatud ja satud näiteks sooja parkimismajja, siis rakendub süsteem temperatuuri tõustes ja levitab sellega uuesti ka määrdeid mööda süsteemi laiali.

Jäta meelde, et niiskus on viimane asi, mida autosse vajad.

7. Nahkiste vajab sagedast hooldust

Hoolda nahkistmeid vähemalt kord aastas, parem aga kaks. Niisama märja lapiga või mõne salongipuhastusainega käime me ilmselt kõik oma autot aegajalt üle. Aga nahkistmeid tuleb puhastada ka spetsiaalse puhastusainega ning pärast seda kreemitada. Nii püsib nahk pehme, elastne ja loomulikult ka puhas.

Vaadates vanemate autode nahkistmeid, on need tihti välja veninud, võidunud ja pragunenud. See kõik kõneleb sellest, et nende istmete eest ei ole lihtsalt hoolt kantud.

8. Kui palju vigu on võimalik teha turvavööga

Väga tihti lähevad turvavööd keerdu ja ei keri ennast tagasi sisse. See osaliselt välja keritud turvavöö jääb kuhugi sinna istme ja ukse piirkonda tolknema.

Ühest küljest on keerdus turvavöö turvarisk, sest kui ta on keerdus, siis võib ta avarii korral keha vigastada, kuna toetuspind on väiksem.

Kuid naeruväärselt tihti võetakse turvavöö maha, uks lahti, välja, uks kinni…. ja turvavöö jääb ukse vahele. Murphy seaduse rakendudes jääb ukse vahele muidugi just kinnitusklambri osa, mis sulguva ukse ja ukseaugu vahele ära ei mahu. Värvi sisse tekib täke aga see on järjekordne roostepesa.

Siia kategooriasse liigitub ka liigutus, kus turvavöö hooga maha võetakse ja üle õla lükatakse – metallist kinnitusosa lendab hooga vastu ust ja kahjustab väga edukalt ära uksepolstri ning ilusliistud. Olen näinud isegi ”ämblikuks” täksitud küljeklaasi.

9. Uks on tundlikum detail kui võiks arvata

Paljud autoomanikud seisavad lahtise ukse kõrval ja toetuvad ustele. Eriti kaheusteliste autode uksed on niigi päris rasked ning lahtises asendis toetuvad kere külge ainult ühest servast, mistõttu on jõuõlg suur ja see venitab uste hingesid ja uks vajub ära. Kui sinna veel mitukümmend kilo inimraskust lisandub, hakkavad asjad järgi andma.

Sama efekti omab ka näiteks see, kui tuulise ilmaga taganttuulega ust avades seda mitte kinni hoida – kui uks ”tuule taha võtab” ja hooga lahti lajatab, siis on halvimal juhul tulemuseks mõne sentimeetri võrra rohkem avanev uks, mitte enam hästi kinnituv uks või kriibitud kõrvalseisev auto.

Aja jooksul kuluvad väärkasutamise korral ära auto ukse hinged ning uks ei ”käi” enam nii nagu peaks. Kui lõtk uksehingedes piisavalt suureks läheb, siis võib see lisaks raskemale sulgumisele ja avamisele hakata kusagilt teisest kohast vastu ukseava serva käima. See aga on potentsiaalne roostekoht ning võib halva tee peal lausa koliseda.

Näiteks minu Touaregi uksel oli välimisel serval hingede kulumisest tekkinud umbes 5 mm lõtk, millest piisas, et:

a) lukustussüsteem oleks ukse avamisel nõnda piisava ülepinge all, et lõpuks ukselingi tross purunes. Seda linki pidi üsna kõvasti sikutama, sest lisaks lukustussüsteemi enda hõõrdumisele, pidi ”üle tõmbama” veel ka ukse raskusest tingitud lisakoormuse.

b) ukse nurk hõõrus alt servast värvi maha, sest igal sulgumisel läks uks sinna raami pihta. See koht nüüd roostetab.

c) uks kolises aukliku tee peal.

10. Käsipidur pole kurvide võtmiseks vaid igapäevane abivahend

Käsipidurit tuleb aktiivselt kasutada! Mitte küll sõidu ajal, nagu enamik isehakanud tänavarallimehi kipuvad tegema.

Kui käsipidurit harva kasutada, siis roostetavad selle komponendid kinni. Kasuta seda koguaeg, igal parkimisel ning vahest rapsi selle kangiga ka niisama üles-alla, et kõik trossid-hoovad kenasti liikumises oleks.

Harval kasutamisel roostetab tross kinni ja ühel hetkel võib olla tulemuseks see, et käsipidur ei tule enam maha või ei lähe enam peale piisavalt hästi.

Lõppsõnaks sobib põhimõte, et seisev auto laguneb kõige rohkem. Sama kehtib eraldi ka kõigi auto komponentide kohta – kui tagaklaasi kojameest, käsipidurit, elektriliste peeglite klappimist jms liiga harva kasutada, siis nad jäävad kinni ja lähevad rikki.

Allikas: auto.geenius.ee